Autor: Heldi Luts

I Väike sõbralik tuhkur
Kuna mul on kanu laudas, siis on ka metsloomi külas. Nii see väike tuhkur tuli minu kanadele külla, aga vaeseke kukkus suurde terade hoidmiseks kasutatud tünni. Lähen mina hommikul kanu söötma, vaatan tünni, et teri võtta, aga ilus karvamüts tünnis. Mõtlen, et kust see müts küll siia on saanud, oli ju tuhkur täiesti vaikselt, ega midagi, andsin kanadele süüa ja läksin tõin ka tuhkrule liha ja värsket kala. Tuhkur harjus ära, hakkas sööma, siis jootsin teda pika traadi külge kinnitatud karbist. Nii mu sõbrake elas kolm päeva, hakkas tast kahju, kutsusin sõpru, kes viisid tuhkru metsa, las kasvab suuremaks, ehk leiab uusi kaaslasi eluteel.

II Rääbisenooda tegemine ja püük
See oli sellel ajal kui rääbiseid käidi püüdmas. Neli-viis meest tegid nooda ja mindi kalastama. Seal oli üks suur paat ja väike ka, kuhu kalad pandi. Rääbiseid oli palju järves, et kohe väga tihti sai väike paat täis. Peipsi ilmad ei ole alati ühesugused, on ka tormi. Nii siis tõusiski torm, kalurid ei saanud koju ja sõudsid Kodavere surnuaia juurde tormivarju. Üks vanem mees oli natuke ebausklik, teised narritasid teda ja küsisid, et kui siit nüüd tulevad vaimud välja, et mis sa siis teed. Vanamees istus seljaga surnuaia poole, äkki kuuleb paadi poole tulevaid samme surnuaiast. Vanamees paluma – oh sa taevaisa, anna andeks, et ma olen vahest naist peksnud ning ka riistad toas ära lõhkunud. Enam ma seda kunagi ei tee, kui veel eluga pääsen. Teised mehed aga naersid, sest kabeliaiast tulid hoopis kaks kitse järve jooma.

III Surnuvalvajad
Meie külas elas vanapoiss Juhan ja vanatüdruk Anna, nendel oli koorelahutaja ja kõik naabrid käisid oma piima läbi ajamas. Koor toodi koju ja klopiti võiks, kui võid ei tahetud, siis see meier võttis omale ja andis koore eest raha. Nii käis sinna palju rahvast kokku. Ühel päeval liikus külas jutt, et vana Juhan ära olla surnud. Naised kõik läksid tolleaegse tava kohaselt õhtul surnut valvama. Kohale jõudes lüpsis Anna parajasti lehmi, osa naisi jäi ootama, teised läksid ise tuppa. Naiste teretamise peale kobis vana Juhan vaatama, kes sinna tulnud, nüüd läks kisa lahti ja naised panid kõik toast jooksu. Üks kukkunud maha, teised jooksid tast üle. See naine rääkis, et kui ma üles sain, siis panin läbi metsa kodu poole ja kohe taha tuppa. Vanamees vaadanud ja öelnud, et eit on surnuvalvamisega lolliks läinud. Naine öelnud, et ta polnudki surnud, mille peale mees kostnud, et mis te tast siis valvama läksite.

IV Kuidas vanasti külas käidi
Üks mees oli nõnda kitsi, et kui poisid tema tütarde poole tahtsid tulla, siis kauples ta alati pudelit. Poisid siis kättemaksuks hakkasid saunapalke maha tõstma, mees siis paluma, et jätku saun rahule, teen teile ise pudeli. Teine kord tegid poisid tondi vanamehe ukse taha, kui ust liigutati, siis tont kukkus maha, vanamees lubas küll kuradi tuuraga läbi torgata, kui ära ei lähe. Hommikul hüüab eidele, kui mahakukkunud tonti näeb, kurat on surnud, mine veel raisapärast kinni.

V Armastus heinaküünis
Üks vanapoiss kiitnud teistele, et küll mul on tüdrukuid jalaga segada, kui aga lähen Assikvere kanti. Poisid mõelnud, et see vana laisk poiss, kas see viitsib Assikverre minna, hakkasid õhtul passima, et kuhu ta läheb, ei läinudki kaugele, vaevalt üks kilomeeter heinaküüni “tahapaju” ja magama. No hommikul teised küsima, kuidas läks, mees vastab, et no vot kus sai nalja ja ma võtan ühe tüdruku ära, kes kõige kobedam on. Teine õhtu läheb jälle heinaküüni magama. Poisid võtsid kepid ja tõmbasid mööda seina, see põrises ja hirmutas vanapoiss Pauli. Mees tuli välja, vandus, et küün on nagu ära nõiutud, ei saa rahulikult magada, läks koju kõigi oma heade unistustega.

VI Paanipoku pulmad
Pruut oli Omedust, siis tuli minna kohe Kodavere kirikusse laulatusele. Kodutee kulges läbi Linnumetsa, mis oli pooleteise kilomeetri pikkune metsatee. Assikvere poole metsaserva oli tehtud külapoiste poolt suur oinas, sarved peas ja lambanahk ümber. Et aga peig hellitas seda oinast, siis käskis ta pulmarongi kinni pidada ja lubas talle kuradile näidata. Materdas siis Paan seda oinast, ei ole jäänud kasuka ribagi järgi. Küll tuletasid pulmalised Paanile meelde, et neil hakkab juba oodates külm ja toidud jahtuvad pulmalauas ära ja lapulised võivad need sootuks ära viia, aga Paan ei jätnud järele, pärast veel ütles, et kuradi kõva pea sel oinal, väsitas päris ära.

VII Kuidas vanasti sünnipäevi peeti
Ei olnud siis suurt toidutegemist, ükskõik, mis käepärast oli, kas kapsasupp või liha või silgu kala. Koguneti kampa kokku, pillimees kaasa ja pudel metsakohinat. Öö otsa tantsiti ja vahel said kodus veidike silma kinni lasta enne tööle minekut, vahel mitte. Ükskord sai viin otsa, teati, et Aaru Vollil on, aga ta ei taha anda. Saadeti mind, et ütleksin lehma haige olevat, sellele on viina vaja. Volli andiski. Palju aga sellest sai! Kalme Lembit ütles, et temal on , aga ei tahaks nagu ära anda. Naabri tüdruk lubas siis kohe Lembitule naiseks minna, kui aga viina välja toob, no Lembit tõigi. Kui aga koduminemise aeg käes, siis tüdruk asutas hoopis vana peiu poole minema, et asju ära tuua ja Lembit pidi veel pikalt ootama jääma lubaduse täitmist.

VIII Kanade lend
Eit ütles taadile, et õele tuleb kanad ära viia, kulutavad niisama meie toitu. Vanamees pani siis kasti reele, karsi heinu hobusele ja endale salaja pooliku kohinat ka. Eit tõi laudast viis kana kasti, aga kaane jättis lahti. Vanamees istus reele, kui kodu kaugemale jäi, siis rüüpas kohinat, see tegi hea laulutuju. Vanamees laulis Elu on ilus, kui oled veel noor, vanadust põlgab mu vanamoor… Läks veel natuke aega edasi, kanad hakkasid kastist välja lendama. Vanamees kirus kanu ja sõitis edasi. Lõpuks sai sõit otsa ja naiseõde küsima, kus siis kanad on, kast oli tühi. Selle peale ütles vanamees, et jumal tänatud, rebane sai ka endale vägeva prae.

IX Omedu parv
See oli hulk aega tagasi kui Omedus veel silda ei olnud ja veeti parvega inimesi üle jõe. Sel ajal ei olnud veel ka inimestel sõiduautosid, mõnel rikkal oli veoeoauto, mida siis telliti peole või kirikusse minekuks. Tavaliselt käidi jalgsi, ratta või hobusega. Ühel üleveo päeval juhtus aga õnnetus, veomasin oli juba parve peal, aga siis tuli veel hobusemees põrsastega vankris, kes tahtis kiiresti Mustvee turule jõuda. Parvemees paigutas siis ka hobusevankri auto kõrvale, aga oh õnnetust, hobune ehmatas ja hakkas tagurdama, kaitsepuu läks katki ja vanker koos põrsastega kukkus jõkke. Kast läks katki ja põrsad ujusid järve poole, küll oli kaugelt kena vaadata, kuidas roosad põrsad ujusid. Mehed võtsid paadi ja püüdsid põrsad kinni, ka hobune saadi jõest välja tuua, aga kõik olid märjad ja see turupäev läks luhta, jäi Mustvee minemata ja põrsad müümata.

X Küla elu
See oli sellel ajal, kui raadioid ega telereid veel polnud. Noortel oli ikka oma elu ja lõbu, kui leiti pillimees, tehti simman, kui seda ei olnud, siis leiutati mõni vigur, kus sai nalja. Keegi oli päeval heinu vedanud, korv oli veel vankril. Poisid kohe kampa kokku ja kraami korjama, sõideti vankriga ühe küla otsa, siis hakati salaja varandust korjama. Ühelt võeti puusaagimise pukk, teiselt ämbrid, kolmandalt seakünad, luuad, redelid jne. Kui koorem täis sai, siis lükati ühe maja ukse ette, kus oli palju tüdrukuid, nendega saadi kaubale, et lükati veel rehe alla, et keerulisem otsida oleks. Küll siis vembumehed said naerda, kui kadunud asju otsima hakati. Ükskord jäid nad aga vahele, koorem sai valmis, aga peremees ka kohe järel asju tagasi nõutamas. Poisid lunisid pudelit, muidu lubasid koorma jõkke lükata ja tegidki lubaduse teoks, kõik korjatud vara läks jõkke, siis ujusid rehad mööda jõge ja ihne peremees pidi ikka pudeli välja tegema, et asjad kätte saada. Vembumehed panid ka korstnaid ja uksi kinni, kuid kaebama ei mindud, seda võeti külas naljana.