Esmamainimine 1590.a. nimega Ommieden (EE,7,1994).

Aliise Moora uurimuse „Peipsimaa etnilisest ajaloost: Ajaloolis-etnograafiline uurimus Eesti-vene suhetest“ (Tallinn, 1964) järgi võis 12.-13. sajandil asustus Omedu kandis olla, sest muuseumi on Kasepäält toodud hoburaudsõlg, mille leiukohas olevat ka luid tähele pandud, mis võis tähistada muistset matusekohta.

Kõige varasemaks teadaolevaks ürikuiks, mis sisaldab andmeid selle rannaosa asustuse kohta, on 1582. ja 1599. aasta Poola võimude poolt toimetatud revisjonide materjalid. Nende andmetele toetudes oli suurem osa praegusi külasid juba olemas. Peipsi rannas on 1599. a. Poola revisjonis loendatud Laiuse staarostkonda kuuluvate Peipsi-äärsete küladena Lohusuu, Tammispää, Ninasi, Vilusi, Ranna, Piilsi, Kükita, Maa-Kasepää, Omedu (Omuth) ja Mustvee küla ja mõis, mille alla tähendatud külad kuulusid. Samad kohad esinevad ka Rootsi 1601. ja 1625. aasta revisjonide aruandeis. Tähendatud kohtades elasid talupojad, kel oli vähe maad ja popsid, kes elatasid endid põhiliselt kalastusest ja kandsid oma koormisi nootadelt kalas või rahas. Nende külade talupojad olid suuremalt jaolt omaaegsete eestipäraste nimedega. Üksviiendik elanike üldarvust olid venelased. Külanimedest peetakse venepäraseks ainult Omedut (murdes Õmedu) – Omuth (vene keeles tähendab jõehauda, mis sobib kõigiti Omedu jõe alamjooksule). Küla elanikud kannavad eesti nimesid ja küla püsib eesti külana.

Sõdade ja taudide läbi said Peipsi rannakülad raskesti kannatada. 1638. aasta Rootsi revisjoni järgi olid rannakülad perede arvult umbes poole võrra väiksemad. Omedu kohta kirjutab revisjon, et Omedu (Omita) küla, mis varem oli kuulunud Roela mõisa alla, 1625.aastal aga Laiuse mõisale, öeldakse 1638. aastal, et seal asuval Omette Reynul, Karkaya Marttil ja Karkaya Pehtzil ei ole maad, vaid üksnes rand, millest nad elavad. Omedu küla ja jõega lõppes ordu Laiuse ametkond, lõunapool asusid Tartu piiskopi valdused.

1828. aastast pürinevad andmed Omedu küla kohta, et külas oli üks venelaste maja 130 elaniku kohta.

1851. aastal oli külas 11 venelast ja 203 eestlast.

Talude ostmine algas 1853. aastal, 1883. a. oli Omedus 2 talu, 1887.a. 5 talu

Muinasleiud

Leitud kiviajast silmaga kivikirves Jüripiitri talu maast ja luust ahing jõe paremalt kaldalt metsavahikoha ja jõe vahelt

Kodavere kihelkond

Koguteoses Tartumaa (1925) on kirjutatud: Kodavere kihelkond asub kitsa kooldusvööna Põhja-Tartumaa idaserval vastu Peipsi järve, mis teda piirab, alates Omedu jõe suust kuni Koosa jõe suuni, kaarena 44,3 km pikkuselt. Maismaal puutuvad Kodavere kihelkonna piirid kokku Torma, Maarja-Magdaleena ja Tartu-Maarja kihelkonnaga. Pindala oli 505,2 ruutkilomeetrit, valdu oli 6: Ranna, Pala, Kokora, Alatskivi ühes Peipsi-äärsega ja osa Kavastu ja Saare valda. Talusid oli 670, 38 kauplust, 2 ühispanka, 2 apteeki, 19 rahvakooli, 52 seltsi ja ühingut, 3 vaestemaja, 2 postkontorit ja 3 postiagentuuri. Veeteede pikkus oli 47,2 km , maanteede 158,8 km, kivisildu 1, puusildu 18 ja 1 parv Omedu jõel. Kihelkonna absoluutsed kõrgused on 30 ja 102 m vahel. Omedu jõe luhapealne on üks madalamaid kohti 31 m ja kõrgemad Lindametsa 102,3 m vaar.

Väljarändamine Kodavere kihelkonnas

1864. aastast alates kuni 20.sajandi alguseni on Oudovamaale rännanud umbes 4000 inimest. Väljarändajate teekond läks üle Piirissaare, nad olid sunnitud minema eeskätt kõrvalisematesse maakohtadesse, kus oli rohkem kasutamata maad ja kus maa oli ka odavam. Väljarändajaid oli ka Omedu külast. Aedviljakasvatus Köögiviljakasvatuse teerajajaks tuleb pidada järve lääneranna vene asukaid. Arheoloogiliste uurimiste ja ürikute andmete põhjal teame, et Venemaal kasvatati mitmesuguseid köögivilju juba 10. sajandil. Novgorodist on leitud 10. sajandist pärinevaid kurgi- ja kõrvitsaseemneid. 14.sajandil on teateid porgandi, herne, aedoa ja tilli kasvatamisest. Peipsimaal kasvatati 19. sajandi II poolel peamiselt sibulaid ja sigureid. Sigurikasvatamine laienes sedamööda, kuidas linnades levis kohvijoomine. Kurgikasvatus algas Peipsi ääres suuremas ulatuses pärast I maailmasõda.

Kalandus

Rannas elavatest eesti talurahvast läks ainult väike osa täiesti üle töönduslikule kalapüügile, suurem osa aga ühendas vanal viisil kalapüüki maaviljelusega. On andmeid, et Omedu kalurid on käinud kaugetel püügiretketel, mis ulatusid sageli kuni Laadoga järveni. Alates 19. sajandi 30-nd. Aastatest, kui Peipsil kalasaak vähenema hakkas, alustasid Peipsi kalurid kalapüüki ka Eesti, Liivimaa ja Peterburi kubermangu väiksematel järvedel, Omedu kalurid olevat püüdnud Saadjärvel ja Kuremaa järvel, viimase ääres mäletatakse, et seal käisid Peipsi kalurid Omedust, Mustveest ja Kallastelt mõisa kutsel kolmel talvel ja tõmbasid noodaga järve 3-4 korda läbi. Ka naised käisid meeste paarilistena mitte ainult kergemal suvisel püügil, vaid ka raskel talvenoodal.

1955. aastal meenutas, tollal 75- aastane, Amalie Mägi, kuidas ta käis sajandivahetusel palgalisena lihavõttest jaanipäevani noodapüügil Saadjärvel. Kaks meest olid nooda peremehed, tema abiliseks, sai selle aja eest 24 rubla palka.

Tindikuivatamine

Tindikuivatamise ahjusid oli Omedus mõnel mehel koguni 12 ja rohkem, ahi oli võlvitud laega 2,5-3 meetrit pikk ja 2 meetrit lai. Lagi oli ehitatud erilistest tellistest, ahjude vahe oli 75 cm. Ühte ahju läks 3 puuda tinte.

Palgiparvetamine ja töötlemine

Peipsi vesikonna parvetustööde ulatus ei olnud suur, kuid näiteks 1909. aastal parvetati Omedu jõe kaudu kuni 27000 palki ja 200 kantsülda puid. Kodavere kandi metsi peeti üheks tähtsamaks põletuspuude ja palkide saatjaks Tartu linnale. Jõesuudmete lähedastes külades, kuhu metsast puud kokku tulid, leidsid paljud mehed ja naised lisateenistust küttepuude veest väljavedamisel, lõikamisel ja lotjadesse laadimisel. Omal ajal oli aktsiaselts „Silva“ Omedu puupapivabrik ja lauasaagimise koht Kodavere kihelkonna üks tähtsamaid tööstusettevõtteid, 1923.aastal sai ettevõttes tööd üle 200 inimese.

Tööd saadi ka vooriskäimisega s.o. kaubaveoga, mis toimus põhiliselt talviti. Kaubitseti aedviljaga, kord müüdi kala, kord põletuspuid või katuselaaste, selle kõrval ka tökatit ja ühtlasi ostsid ning müüsid edasi vilja loomanahku.

Valik ajalehtedes ilmunud sõnumeid Omedu kohta:

• Kodavere kihelkonda ehitatakse sellel aastal veel teine kihelkonna kool – Wirulane nr. 47, 19.nov. 1885 lk.2.
• Pühapäeval, 11.okt. õnnistati Õmedu uut külakoolimaja – Olevik nr. 42, 20.X 1889, lk.952.
• Kodavere kihelkonnas tuleb 23.-28. veebruarini koolide revideerimine – Olevik nr.6, 17.II 1900, lk.123.
• Põllumehe elust-olust – Postimees 15.XI 1921
• Omedu parv vajab kordaseadmist – Postimees, 28.XI 1922
• Tööliste elu Kasepääs. Omedu lauavabrik …– Töörahva Hääl nr 22, 5.VII 1923, lk.3
• Tulekahju Omedus – Postimees, 18.VIII 1924
• Mengel, H. Peipsiäärsete metsavendade mõrvamine Kasepääl – Postimees, 8.VII 1942

Kasutatud allikmaterjalid

• Moora, Aliise „Peipsimaa etnilisest ajaloost: Ajaloolis-etnograafiline uurimus Eesti-vene suhetest“ ,Tallinn, 1964
• Käär, Samuel „Kodavere-Alatskivi kihelkonna ajalugu“, Tartu, 1902.
• Tartumaa. Maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus, Tartu, 1925
• Eesti Entsüklopeedia, 7, 1994
• Andresen, Lembit „Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu II“, Tallinn, 1999